Lemmikloomade jälgijad kasutavad tavaliselt GPS-i ja BeiDou satelliitpositsioneerimist, millele lisanduvad Wi-Fi positsioneerimine, LBS-tugijaama asukoha määramine ja AGPS-abiga positsioneerimine, et saavutada mitmel-tasemel sise- ja välispositsioneerimine. Lisaks kasutavad mõned uuemad jälgijad iseorganiseerivat-võrgutehnoloogiat, mis ei sõltu avalikest mobiilivõrkudest ja nendega seotud teenustasudest. Üks väike tugijaam võib katta umbes 2,5 kilomeetrit ja toetab mitme lemmiklooma samaaegset jälgimist. Nende positsioneerimistäpsus võib ulatuda 2,5 meetrini või vahemikku 5-10 meetrit.
Varajane andmeedastus põhines 2G-võrkudel, kuid nüüd kasutatakse andmeedastuseks tavaliselt 4G LTE, Cat M1 ja NB{3}}IoT väikese-võimsusega laia{5}}alavõrgu tehnoloogiaid, mis toetavad reaalajas-jälgimist. Seoses 2G-võrkude järkjärgulise kaotamisega on tehnoloogia arenenud NB-IoT-i koos Wi-Fi ja tugijaama positsioneerimisega.
Põhiriistvaral, nagu teatud NB-IoT kiibid, on madal energiatarve (0,9 μA PSM-režiimis), väike suurus (13 × 14 mm) ja kõrge integreeritus, mistõttu need sobivad jälgijatele. Seadmed kontrollivad energiatarbimist vähese võimsusega-kiipide ja sidelahenduste (nagu NB-IoT ja Cat M1) abil, kusjuures mõned seadmed saavutavad ooteaega mitu kuud või isegi aasta. Tööstuses toimub kiire tehnoloogiline iteratsioon ja mõned arendusjärgus olevad tooted töötavad selle nimel, et pikendada lokaatori aku kasutusiga ühe kuuni.
